Vaatasin eile Õhtulehe live’i Eesti Blogiauhindade jagamiselt. Kuna ma olen üsna püsimatu, siis isegi imestasin, et suutsin selle tervenisti ära vaadata, aga no eks see näitaski, et asi huvitas. Olen rahul nende võitjatega, keda ma vähegi teadsin, ja paljusid siiani tundmatuid tahaks nüüd järele vaadata.
Lisaks uutele blogiavastustele sain ma sellelt galalt ka innustust. Mitte selles mõttes, et ma tahaks nüüd hullult neid auhindu võita, vaid lihtsalt see tekitas veelgi suurema soovi ennast uuesti jälle kokku võtta ja kirjutama hakata. Armastus kirjutamise vastu on ju ometi see miks ma üldse blogimist alustasin, aga mingil põhjusel jõuan ma reaalselt selleni päris harva. Aegajalt toon ma endale vabanduseks ajapuuduse, suurem osa aega ei suuda lihtsalt ühtegi teemat välja mõelda. No ja mis seal salata, mõnikord on tekkinud ka tunne, et milleks ma seda üldse teen, kedagi ju niikuinii ei huvita. Ma tean, et nii on väga vale mõelda ja peaks kirjutama ikka enda jaoks, aga praeguses aktiivses blogimaailmas on see minu jaoks raske. Aga eks see on enesearenduse koht.
Kui nüüd rääkida sellest teemade puudumisest, siis järsku jõudis mulle kohale, et ma olen tegelikult pannud ennast ideaalsesse positsiooni. Ma ei ole oma blogi mitte kuidagi kategoriseerinud ehk siis on mul ju täielik vabadus kirjutada ükskõik millest. Ma olen koguaeg nii kinni olnud selles, et mul peaks nüüd ikka mingi tõsiselt hea teema olema, et sellest tasuks kirjutada, aga tegelikult on see ju minu loomingukoht ja kuna mu blogil ka mingit ühest teemat pole, siis ei pea ma ennast ka sellest piirata laskma.
Igatahes olen otsustanud, et tahaksin blogima hakata vähemalt kord nädalas. Kui tuleb rohkem on muidugi ka tore, aga ma ei hakka endale liigset pinget peale panema. Eelkõige tahan ma seda teha seetõttu, et ma tõesti olen tundnud kurbust, kui postituste vahe on jälle suureks paisunud. Ja no miks siis ennast kurvastada, kui seda on võimalik muuta 🙂 Eks saab siis näha, kuidas see mul õnnestub, aga kindlasti on seda lihtsam täita, kui olen selle enda jaoks reaalselt kirja pannud, mitte ainult ei mõtle seda kuskil sügaval ajusoppides 🙂
Wloawa