Taas on palju aega eelmisest postitusest möödunud. Suuresti on selle põhjuseks see, et vahepeal oli mul jälle praktika, mis kestis peaaegu 5 nädalat. Seekord sooritasin ma selle Tallinna restoranis Salt. Ei ütleks, et mu tööpäevad nüüd ülemäära pikad oleksid olnud, aga eks see ajutiselt Tallinnasse kolimine ja üldine elurütmi muutumine mõjusid siiski nii palju, et blogimise jaoks aega ei leidnud. Nüüd olen peaaegu nädal aega taas kodus tagasi olnud, elu hakkab tasapisi taas paika loksuma ja õige aeg on ka blogi uuesti ette võtta. Täna mõtlesingi, et võtaks kokku suuremad erinevused, mida ma Tallinna ja Tartu elu-olu juures märkasin või kogesin.
Pean mainima, et siiani olin Tallinnas ringi liikunud peamiselt ainult kesklinna ja vanalinna kandis, seega oli minu ettekujutus Tallinnast üsna olematu. Ei tajunud ma vahemaid ja ilma Google Mapsita liiklemine oli võimatu. Seetõttu õnnestus mul oma igapäevane elu ka üsna raskeks teha, kolides Nõmme tagumisse otsa ja valides praktikakoht Kadriorgu, tubli mina 🙂 Harjusin muidugi ära, aga eks vahel ikka natuke kirusin ka ennast.
Arvestades oma pikka marsruuti, veetsin ma päris palju aega ühistranspordis, põhiliselt bussides, ja seetõttu jäid ka sealt mõned erinevused silma-kõrva. Esimesena just kõrva, sest see naisehääl, mis Tallinna bussides peatusi teatab kõlab minu meelest ikka palju paremini, kui Tartu meeshääl. Võib-olla mingi minu kiiks, aga tõesti kõlasid Tallinna bussipeatused tänu sellele paremini. Küll aga noriksin natuke hääldusega, minu kui mitte peatusenimedega kursis oleva inimese jaoks oli mõnedest nimedest päris raske aru saada ja kui pole piirkonnas varem olnud, siis ei saa ju ka selle järgi aru, kas oleks aeg juba maha minna. Ja mõnedes bussides ei töötanud ka ekraanid, kust muidu oleks peatusenime näha saanud. Igatahes natuke segadust oli sellega, aga kui peatused selged, oli seda häält meeldiv kuulata.
Peaks ütlema, et tegelikult mulle üldse meeldisid Tallinna bussid rohkem. Jah, mõned olid küll tunduvalt vanemad, kui ükski Tartu buss, aga siiski, ruumi tundus rohkem ja ükski buss polnud nii väike, kui Tartu kõige väiksemad. Need ajavad mu alati närvi, eriti just hommikuti, kui on palju rahvast. No miks ei võiks panna suuremat bussi? Ja olgugi, et Tallinnas on ju rohkem rahvast, siis mina vähemalt ei sattunud ühtegi sellisesse bussi, mis oleks nii täis olnud, nagu see Tartu väike buss hommikul kell 8. Ja mulle meeldis ka Tallinna busside üldine värvigamma. Tartu punased tundusid tagasi tulles lausa imelikud 🙂
Lühidalt ka trammidest ja trollidest. Pean ausalt tunnistama, et ma olin siiamanni ikka natuke segaduses kumb on kumb. Iseenesest nagu teadsin, aga kui oli vaja kellelegi ütlema hakata, siis hakkasin ikkagi kahtlema. Usun, et nüüd peaks selge olema 🙂 Trollide juures ma midagi erilist nagu tähele ei pannudki, aga trammid mulle meeldivad. No on ikka mõnus küll ju ummikutest mööda sõita. Veidi harjumatu oli küll see keset teed peale ja maha minek, aga sellega harjus kiiresti.
Üldse olin ma alguses päris segaduses erinevate peatustega. Kesklinnas on ju ühenimelisi peatusi päris palju ja saa nüüd aru, milline see õige on. Aga taaskord, eks see oli alguse asi.
Ja loomulikult ei saa mainimata jätta Tallinna tasuta transporti. Iseenesest on väljastpoolt tulijale piletihinnad kallimad, aga õnneks oli sõitmine ka mulle hetkel veel tasuta, sest olen 19. Muidugi niipea, kui 20 kukub, hakkan plekkima. Aga siiski mulle meeldib, et rahvaga nii palju arvestatakse, et pakutakse tasuta transpordiliiklust. Ja et sama kehtib ka alla 20. aastastele mitte-Tallinnlastele. Kuigi ausalt öeldes see on ikka veits nõme küll, et Tallinnas saan tasuta ja Tartus maksan iga kuu 5.11€. Aga no see on Tartu möödapanek.
Kogu selle ühistranspordiliikluse juures oli üks asi, mida ma siiski ka Tartust igatsesin. Selleks olid need postid, mis peatustes reaalajas näitavad, kui palju aega bussi saabumiseni veel jäänud on. Mõnedes üksikutes peatustes sarnased ekraanid küll olid, aga Tartus olen ma juba harjunud, et need on peaaegu kõigis peatustes. Ja kuna millegipärast pilet.ee äpp ka minuga koostöö lõpetas, siis polnudki mingit võimalust teada saada, kui kaua veel ootama peab. Ma saan ju aru küll, et Tallinnas on kordades rohkem peatusi ja polekski reaalne, et igas peatuses selline post oleks, aga rohkem võiks neid siiski olla.
Üks asi, mida ma Tallinnas kindlasti liiga palju tegin, on šoppamine. Aga üsna pea sain aru, et poleks seda nii palju teinud, kui kõik need poed ka Tartus olemas oleks. See on varem ka nii olnud, et Tallinnasse sattudes olen ikka mingeid asju kokku ostnud. Nüüd aga nägin, et esimeste nädalatega läks see suur tuhin üle, ehk siis kogu asi ongi selles, et hiljem pole ju võimalust. Nii et see oleks küll üks suur asi, mida ma püsivalt Tallinnas elamise juures naudiksin – võimalus külastada kõiki poode, siis kui ma tahan.
See toob mu ka järgmise punktini. Ma küll ei külastanud selle aja jooksul ühtegi üritust, aga mulle meeldis see teadmine, et kui ma peaks midagi meeldivat leidma, siis ei saa takistuseks see, et üritus toimub kaugel ja ööbimiskohta pole. Palju on selliseid olukordi olnud, kus ma kirun seda, et kõik üritused on Tallinnas ja et miks ma küll seal ei ela. Nii et veel üks pluss Tallinna poole.
Tegelikult üks põhjus, miks ma tahtsin oma praktika sooritada Tallinnas, oli see, et ma olen koguaeg teoreetiliselt mõelnud, et ma tahaksin Tallinnasse kolida ja see oli hea võimalus proovida, kas see mulle ka reaalselt meeldiks. Ja vastus on suur JAA! Eks see tuli ilmselt sellest postitusest välja ka 🙂 Ma ei oskagi tegelikult seda seletada. Need asjad, mis ma välja tõin on muidugi osa sellest meeldivusest, aga on veel midagi, mis mulle endalegi arusaamatuks jäi. Kindlasti jäid minu silma eest varjatuks mingid negatiivsed küljed, aga ma usaldan oma sisetunnet. Ilmselt on Tallinn minu jaoks täpselt nii paras suurlinn, et annab palju võimalusi, aga samas ei lämmata enda alla ära. Igatahes andis see kogemus mulle kindluse, et minu linn on Tallinn ja ma väga loodan, et mul on võimalik tulevikus sinna päriselt kolida 🙂
Wloawa 